Arstid rohujuure tasandilt




Meditsiinist on viimasel ajal olnud Eesti ajakirjanduses päris palju juttu. Seda eelkõige vast seepärast, et rootslaste poolt koostatud ja juba päris palju arutelu pälvinud Eesti haiglavõrgu arengukava on toonud meditsiiniabi senisest suurema avaliku tähelepanu alla. Ühiskonna erilise tähelepanu alla on ka meditsiinis aset leidnud eksitused mille hinnaks on inimelud. See on samuti meditsiini kvaliteedi küsimus.
Haiglavõrgu arengukavas planeeritud muudatusteni viis eelkõige vajadus teha olemasoleva raha eest paremat tööd, ehk ravida paremini ja rohkem haigeid. Iga plaanitav muudatus sellises suhteliselt konservatiivses keskkonnas nagu seda on meditsiin toob kaasa teatud vastureaktsiooni. Haiglatest on seoses sellega palju räägitud. Hoopis vähem tähelepanu on pööratud perearstisüsteemile ja selle tulevasele rollile muutuval meditsiinimaastikul. Perearstidega seonduv on aktuaalsem seal, kus perearsti süsteemile üleminek alles toimumas, näiteks Tallinna linn.
Saaremaal on perearstid töötanud juba mitu aastat ja valdavalt on patsiendid uue süsteemiga rahul. Seda näitas ka eelmisel aastal patsientide seas läbi viidud küsitlus.
Üldjoontes võib rahul olla ka nende põhimõtetega, millest lähtuvalt perearstisüsteem käivitati.
Perearst pakub meditsiinilist teenust esmatasandi, ehk nagu tavatsetakse öelda, rohujuure tasandil. Praktika näitab, et mida vahetum on kokkupuude kliendiga (patsiendiga), seda paremini tuntakse kogu süsteemi häid ja halbu külgi. Haiglate ja eriarstide head ja vead jõuavad lõpuks patsiendi kaudu perearstini.
Perearstile endale esitatakse kõrgeid nõudmisi ja ta peab olema patsiendile hästi kättesaadav. Kui perearst tahab oma tööd hästi teha, siis ta on kõige hõivatum töönarkomaan Eesti vabariigis. See on rohujuuretasandi valu ja võlu.
Eesti meditsiinis on riigi taasiseseisvumisest alates olnud suund vähendada kallist haiglaravi ja suurendada ambulatoorse raviteenuse mahtu. Seda poliitikat viivad ellu nii haugekassa hinnakirjad, kui eelpoolmainitud haiglavõrgu arengukava. Edu selles suunas on saavutatud ja protsess toimib. Haiglaravi voodipäevade arv on pidevalt vähenenud. Üheltpoolt on arstiabi lihtsalt efektiivsemaks muutunud, teisalt on muutunud suhtumine ja koju kippuvat haiget iga hinnaga haiglas hoida pole enam mõtet. On ka neid, kes selliste suundumustega rahul ei ole ja tahaksid kauem haiglas olla. Paraku on see aga kallis lõbu mis ei ole kättesaadav isegi Euroopa rikastele riikidele.
Siin ilmneb aga meie riigis üldlevinud viga. Juurutades uut ja põhimõtteliselt õiget lähenemist ei pöörata piisavalt tähelepanu kaalu teisele, tasakaalustavale hõlmale, mis peab uusi ülesandeid üle võtma.
Tervishoius on selle reformimise käigus teiseks, tasakaalustavaks hõlmaks õendus, kodupõetus ja muud patsiendi kodust ravi toetavad tegevused. Selle korraldamine oleks eelkõige perearsti töö.
Võime ju reieluumurruga vanaproua üsna kiiresti haiglast koju saata, aga ka seal vajab ta hooldust ja järelvalvet. Oma tööd tõsiselt võttev perearst on kimbatuses, sest pole piisavalt võimalusi (eks eelkõige ikka rahalisi), et palgata vajalikul hulgal hooldusõdesid selliste patsientide järele vaatamiseks. Külmema kõhuga perearst ütleb, et hooldus pole meditsiini rida. Lõpptulemus on igal juhul üks. Vanaproua peab ise oma rahakoti rauad avama. See on siis efektiivne “tasuta” arstiabi.
Esmapilgul tundub, et piir ravi ja sotsiaalhoolduse vahel on halvasti määratletud.
Ka seda, kuid taastus- ja järelravi kodus ei ole kindlalt sotsiaalhooldus. See on osa tervishoiuist, mis peab reformidega kaasnema ja jõuliselt arenema. Kodupõetuse korraldamine on loogiliselt perearsti ülesanne. Küllap ta saaks sellega ka edukalt hakkama, kui oleks piisavalt rahalisi vahendeid ja sellega kaasnevat motivatsiooni.
Teatud juhtudel peaks kodupõetusega tegelema ka haigla. Seda siis, kui põetus ja järelvalve vajab suuremat spetsialiteeti.
Väitega, et perearstide finantseerimisel ei ole piisavalt arvestatud aja nõuetega kodupõetuse ala ei pruugi kõik meditsiinijuhid nõustuda. Seepärast vajabki asi tõsisemat läbiarutamist.
Iga ettevõtmisega kaasnevad teatud riskid. Perearsti jaoks on riskiks näiteks suurte nakkushaiguste perioodid mil tööd tavalisest palju rohkem ja ka rahakulu suure. Selle perioodi peab perearst oma vana rasva arvelt üle elama, sest selles riskis on ta teadlik.
Kodupõetust vajavad enamasti vanemad inimesed. Vanur toob perearstile küll mõne sendi rohkem sisse kui täisjõus inimene, kuid sellest ei piisa korraliku põetusvõrgu ülevalhoidmiseks. Meile eeskuju pakkuvates Põhjamaades on vanur perearstile ka rahaliselt märksa enam väärtustatud. Baas- ja pearahana on perearsti sissetulek määratletud ja sama võib öelda perearsti tööülesannete kohta.
Sotsiaalhoolekandes räägitakse inimese abistamisest tema loomupärases keskkonnas – kodus. Midagi sarnast peaks toimuma ka meditsiinis. Seda enam, et teise poole, haiglaravi kokkutõmbamine juba toimub. Kodus ei saa aga haiget päris omapead jätta.
Juttu, et meditsiiniõdede ja põetajate arvu ja arstide arvukuse suhe on meil paigast ära, on räägitud aastaid. Nende töölerakendamine on otseselt seotud koduse põetuse arenguga.


Jaanis Prii
juuni 2000