Arstid rohujuure tasandilt
Meditsiinist on viimasel ajal olnud Eesti ajakirjanduses päris
palju juttu. Seda eelkõige vast seepärast, et rootslaste poolt
koostatud ja juba päris palju arutelu pälvinud Eesti
haiglavõrgu arengukava on toonud meditsiiniabi senisest suurema
avaliku tähelepanu alla. Ühiskonna erilise tähelepanu alla on
ka meditsiinis aset leidnud eksitused mille hinnaks on inimelud.
See on samuti meditsiini kvaliteedi küsimus.
Haiglavõrgu arengukavas planeeritud muudatusteni viis eelkõige
vajadus teha olemasoleva raha eest paremat tööd, ehk ravida
paremini ja rohkem haigeid. Iga plaanitav muudatus sellises
suhteliselt konservatiivses keskkonnas nagu seda on meditsiin
toob kaasa teatud vastureaktsiooni. Haiglatest on seoses sellega
palju räägitud. Hoopis vähem tähelepanu on pööratud
perearstisüsteemile ja selle tulevasele rollile muutuval
meditsiinimaastikul. Perearstidega seonduv on aktuaalsem seal,
kus perearsti süsteemile üleminek alles toimumas, näiteks
Tallinna linn.
Saaremaal on perearstid töötanud juba mitu aastat ja valdavalt
on patsiendid uue süsteemiga rahul. Seda näitas ka eelmisel
aastal patsientide seas läbi viidud küsitlus.
Üldjoontes võib rahul olla ka nende põhimõtetega, millest
lähtuvalt perearstisüsteem käivitati.
Perearst pakub meditsiinilist teenust esmatasandi, ehk nagu
tavatsetakse öelda, rohujuure tasandil. Praktika näitab, et
mida vahetum on kokkupuude kliendiga (patsiendiga), seda paremini
tuntakse kogu süsteemi häid ja halbu külgi. Haiglate ja
eriarstide head ja vead jõuavad lõpuks patsiendi kaudu
perearstini.
Perearstile endale esitatakse kõrgeid nõudmisi ja ta peab olema
patsiendile hästi kättesaadav. Kui perearst tahab oma tööd
hästi teha, siis ta on kõige hõivatum töönarkomaan Eesti
vabariigis. See on rohujuuretasandi valu ja võlu.
Eesti meditsiinis on riigi taasiseseisvumisest alates olnud suund
vähendada kallist haiglaravi ja suurendada ambulatoorse
raviteenuse mahtu. Seda poliitikat viivad ellu nii haugekassa
hinnakirjad, kui eelpoolmainitud haiglavõrgu arengukava. Edu
selles suunas on saavutatud ja protsess toimib. Haiglaravi
voodipäevade arv on pidevalt vähenenud. Üheltpoolt on arstiabi
lihtsalt efektiivsemaks muutunud, teisalt on muutunud suhtumine
ja koju kippuvat haiget iga hinnaga haiglas hoida pole enam
mõtet. On ka neid, kes selliste suundumustega rahul ei ole ja
tahaksid kauem haiglas olla. Paraku on see aga kallis lõbu mis
ei ole kättesaadav isegi Euroopa rikastele riikidele.
Siin ilmneb aga meie riigis üldlevinud viga. Juurutades uut ja
põhimõtteliselt õiget lähenemist ei pöörata piisavalt
tähelepanu kaalu teisele, tasakaalustavale hõlmale, mis peab
uusi ülesandeid üle võtma.
Tervishoius on selle reformimise käigus teiseks,
tasakaalustavaks hõlmaks õendus, kodupõetus ja muud patsiendi
kodust ravi toetavad tegevused. Selle korraldamine oleks
eelkõige perearsti töö.
Võime ju reieluumurruga vanaproua üsna kiiresti haiglast koju
saata, aga ka seal vajab ta hooldust ja järelvalvet. Oma tööd
tõsiselt võttev perearst on kimbatuses, sest pole piisavalt
võimalusi (eks eelkõige ikka rahalisi), et palgata vajalikul
hulgal hooldusõdesid selliste patsientide järele vaatamiseks.
Külmema kõhuga perearst ütleb, et hooldus pole meditsiini
rida. Lõpptulemus on igal juhul üks. Vanaproua peab ise oma
rahakoti rauad avama. See on siis efektiivne “tasuta”
arstiabi.
Esmapilgul tundub, et piir ravi ja sotsiaalhoolduse vahel on
halvasti määratletud.
Ka seda, kuid taastus- ja järelravi kodus ei ole kindlalt
sotsiaalhooldus. See on osa tervishoiuist, mis peab reformidega
kaasnema ja jõuliselt arenema. Kodupõetuse korraldamine on
loogiliselt perearsti ülesanne. Küllap ta saaks sellega ka
edukalt hakkama, kui oleks piisavalt rahalisi vahendeid ja
sellega kaasnevat motivatsiooni.
Teatud juhtudel peaks kodupõetusega tegelema ka haigla. Seda
siis, kui põetus ja järelvalve vajab suuremat spetsialiteeti.
Väitega, et perearstide finantseerimisel ei ole piisavalt
arvestatud aja nõuetega kodupõetuse ala ei pruugi kõik
meditsiinijuhid nõustuda. Seepärast vajabki asi tõsisemat
läbiarutamist.
Iga ettevõtmisega kaasnevad teatud riskid. Perearsti jaoks on
riskiks näiteks suurte nakkushaiguste perioodid mil tööd
tavalisest palju rohkem ja ka rahakulu suure. Selle perioodi peab
perearst oma vana rasva arvelt üle elama, sest selles riskis on
ta teadlik.
Kodupõetust vajavad enamasti vanemad inimesed. Vanur toob
perearstile küll mõne sendi rohkem sisse kui täisjõus
inimene, kuid sellest ei piisa korraliku põetusvõrgu
ülevalhoidmiseks. Meile eeskuju pakkuvates Põhjamaades on vanur
perearstile ka rahaliselt märksa enam väärtustatud. Baas- ja
pearahana on perearsti sissetulek määratletud ja sama võib
öelda perearsti tööülesannete kohta.
Sotsiaalhoolekandes räägitakse inimese abistamisest tema
loomupärases keskkonnas – kodus. Midagi sarnast peaks toimuma
ka meditsiinis. Seda enam, et teise poole, haiglaravi
kokkutõmbamine juba toimub. Kodus ei saa aga haiget päris
omapead jätta.
Juttu, et meditsiiniõdede ja põetajate arvu ja arstide arvukuse
suhe on meil paigast ära, on räägitud aastaid. Nende
töölerakendamine on otseselt seotud koduse põetuse arenguga.
Jaanis Prii
juuni 2000