Haiglalugu


Natuke kaugemalt
Kui ajakirjandus on elu peegel, siis sellesse peeglisse vaadates paistab Eestimaa üks probleemsemaid valdkondi olevat tervishoiu korraldus üldiselt. Olgu probleemide väljundiks Marge Valdmanni võitlus ravimite kompenseerimise eest, inimese rahakotti tühjendavad kallid ravimid üldiselt või meditsiinitöötajate palgaprobleemid.
Ükski probleem ei teki üleöö ja tänaste hädade juured ulatuvad aastate taha. Samas peab tõdema, et hea, et niigi läks.
Koos Eesti iseseisvumisega tuli ka ravikindlustus
Praktiliselt samal ajal iseseisvuse taastamisega saime Ravikindlustusseaduse, mis määrab ära tervishoiusüsteemi ülevalpidamiseks kasutatava raha hulga. Selleks on 13 % iga inimese palgast, mille tööandja maksab. Raha laekub Haigekassale, kes tellib raviasutustelt teenust ja kompenseerib ravimeid ning maksab hüvitisi.
Kes on veidi enam kokku puutunud Läti ja Leedu tervishoiusüsteemiga, väidavad, et seal haigekassat ei ole ja lood tervishoius veelgi halvemad. Üks on kindel, toonane otsus vähendas kindlasti tervishoiu sõltuvust päevapoliitikast.
Raha alati vähe
Üheski kassas pole raha kunagi piisavalt. Nii ka haigekassas. Kui haigekassasse raha kogumine, sellesama 13% töötasult ikka, allub üsna selgetele ja kirjapandavatele reeglitele, siis raha väljaminekuga on lugu hulk maad keerulisem. Ravi ja sellega ka raha kasutamise tulemust ei saa kunagi 100% ette prognoosida. Meditsiini arenguga tuleb juurde üha rohkem erinevaid raviviise. Eksperdid on avaldanud arvamust, et Euroopa Liidu riikides kulub keskmiselt 25-30% tervishoiu rahast ilma soovitud tulemuseta. Meditsiini võimalused kasvavad kiiremini kui meie rahalised võimalused. Surematust veel küll osta ei saa, aga üha rohkem haigusi muutuvad ravitavaks. Looduse asemel hakkab valikuid tegema inimene. Mille põhjal ta neid valikuid teeb? Teema on hell ja kuna selliseid valikuid peab sageli tegema just haigekassa, siis alati ei saa teha meeldivaid otsuseid.
Midagi siiski päris puudu
Üks suurimaid puudusi, mida riiklik ravikindlustus endas sisaldab on see, et mainitud 13% ei kata siiski kõiki tervishoiu kulutusi. Nimelt ei sisalda see raviasutuste investeeringuteks vajalikke summasid. See tähendab, et ei saa renoveerida olemasolevaid ega ehitada uusi haiglaid.
Saaremaa haigemaja näide
Üldiselt on nii, et iga asi kulub. Mõni asi kiiremini, mõni aeglasemalt. Majanduses kutsutakse sellist kulumist amortisatsiooniks. Hoone või seade on jätkusuutlik, kui temasse tehakse investeeringuid vähemalt amortisatsiooni mahus.
Palju maksab tänastes hindades Kuressaare haigla, seda ei tea täpselt keegi. Loomulikult saaks selle välja arvestada ja tulevikus seda ka kindlasti tehakse, aga ega sellel erilist praktilist mõtet pole. Paar aastat tagasi hindasid Rootsi ja Eesti spetsialistid Kuressaare haigla investeeringuvajaduseks 110 miljonit krooni ja see suurusjärk on isegi valitsuse poolt heaks kiidetud.
Sellises suurusjärgus investeeringuid vajab haigemaja ca iga 25 aasta tagant. Võtame selle summa amortisatsiooni arvestuse aluseks. Sellise suures laastus võetud arvutuse põhjal on aastane amortisatsioon 4,5 miljonit krooni.
Teine üldlevinud seisukoht on, et investeeringud võiksid moodustada 10% raviasutuse eelarvest, mis konkreetsel juhul annab umbes sama tulemuse.
Viimase 6 aasta jooksul , Kui haigla on tegutsenud omaette sihtasutusena on haiglas hoonesse investeeritud ca 1-2 miljonit krooni aastas. Seda siis niigi muude kulude arvelt. Sellele vaatamata on kuue aastaga Kuressaare Haigla investeeringute puudujääk olnud hinnanguliselt 20 miljonit krooni. Seda raha ei ole hoonesse pandud ja seda pole olemas ka pangas ega sukasääres.
Investeeringute nappus ei ole ainult Kuressaare Haigla probleem. Sama probleemiga puutuvad kokku ka teised haiglad. Riik on hakanud probleemiga tegelema ja haigemajade investeeringuteks planeeritakse raha nii Euroopast kui riigi oma vahenditest. Haigekassa hinnakiri hakkab hoonega seotud kulutusi katma 1.juulist 2003.
Tellimus dikteerib töö
See, et haigekassa leping on väiksem kui vaja, on olnud meil nutulaulu refrääniks juba aastaid. Kuressaare Haigla suudab ravida märksa rohkem, kui haigekassa seda temalt ostab. Mingit enneolematut hüpet finantseerimises ei ole ega tule. Kui sissetulekuid suurendada ei saa, siis tuleb vähendada väljaminekuid.
Meedikule on töö objektiks haige, olgu siis polikliinikut külastav või haiglavoodis lebav. Enamikes Eestimaa raviasutustes on keskmine ravi kestvus lühenenud. Kuressaare Haiglas oli läinud aastal aktiivravi kestvus keskmiselt 6, 7 päeva. Paar aastat tagasi oli see üle 7 päeva. Haiglas oleku aeg lüheneb, sest tuleb juurde uusi ravimeid ja ravivõtteid. Sageli saab haigla asemel hakkama ka koduse raviga. Alates 2000. aastast on haiglas aktiivravi voodikohti mitmel korral vähendatud, 2000. aasta 149 voodikoha asemel on neid nüüd 115 ehk 23 % vähem.
Teisalt on meie kõnepruuki tulnud ravijärjekorra mõiste. Seegi on raha nappuse näitaja, kuigi veel mitte kõige hullem.
Põetamise asemel ravi
Nagu eelpool sai ära märgitud, arenevad ravivõimalused väga kiiresti. Kes nende muutustega kaasas ei suuda käia on selles võidujooksus kaotaja.
Ilma struktuurimuudatuste ja töö ümberjaotamiseta jääb Kuressaare Haigla kinnisesse ringi. Selle üht osa, ehk töötajate palgapoliitikat puudutas oma kirjatükis ka Leevi Häng. Arst ja õde kui spetsialist ja tema töötasu ning täiendõpe on strateegilised valdkonnad, kuhu tuleb olulisemalt rohkem raha suunata. Kolmas oluline valdkond on infotehnoloogia. Keerukas lisatasude süsteem muudab töötaja teoorjaks, kes normaalse palga nimel peab üle töötama. Töö ja puhkeaja seadus pole siin naljaviluks välja mõeldud. Väsinud arst on halb arst.
Kinnise ringi teine pool on ajast maha jäänud struktuur ja töökorraldus.
Kliinikud kuum sõna
Kliinikute loomine on Kuressaare Haiglas olnud kõne all juba paar aastat. Nüüd on jõutud tegudeni. Kliinikume ei looda mitte ainult seepärast, et nii teevad enamus teisi raviasutusi. Osakond on liig väike, et olla suurim struktuuriüksus. Niigi on kõige olulisem üksus arst, spetsialist. Mida rohkem spetsialiseerumist, seda kvaliteetsem abi. Saarelisuse tingimustes on see vast kõige olulisem tingimus. Kliiniku üheks ülesandeks on vabastada rohkem arste sisulise ravitöö tarvis. Kliinik on otstarbekas ka selle poolest, et võimaldab personali, tehnikat ning voodeid paindlikumalt ära kasutada.
Lõpetuseks ehk hoopis alustuseks
Kuressaare haiglas on viimased kaks aastat toimunud hulk muudatusi. Täielikult on välja vahetunud juhatus. See ei ole olnud haiglale kerge aeg. Oluline on, et juhtkond teab, mida ta tegema peab. Kuressaare Haigla kui Saaremaa keskne raviasutus vajab, et tema asjade üle ka arutelu toimub. Haigla ei või olla poliitiline lüpsilehm, mille vastu tuntakse huvi vaid valimiste ajal. Loodetavasti saavad peatselt nimetatavas uues nõukogu koosseisus olema erinevate arvamuste esindajad.

Jaanis Prii

Kuressaare Haigla SA nõukogu esimees


Kuressaare 03.02.2003