Lennart Meri Saaremaa legend
“Ka luule on teaduslik fakt, sest teda on toitnud kogemus”
Lennat Meri
Me mäletame Lennart Meri presidendina, kes armastas sageli käia
Saaremaal ja tõi siia ka oma külalisi. Teame, et tema
lemmikkohaks oli Kaali järv, millest ta on oma raamatutega
loonud legendi. Nii et nüüd, kus Lennutaadu on läinud Toonela
teele, elab edasi kaks legendi – legend arukast,
ekstravagantsest ja ettearvamatust presidendist, kelle ütlemistest
on saanud kõnekäänud ja legend tema loodud Thulest ja Kaalist.
Need kõnekäänud ja ütlemised hakkvad elama oma elu ja kuigi
uued põlvkonnad ei pruugi isegi mäletada, kes ütles kunagi “
Eestile on kombeks üks president korraga” või “tule taevas
appi”, siis see ei vähenda selle mälestuse väärtust. Ja
paljud mäletavad.
Legend Thulest ja Kaalist elab edasi kirjaduses. Lennart Meri
raamatuid loetakse edasi ja need jäävad verivärsketeks ka
sajandite pärast. Nii nagu “Hõbevalge” on sama haljas ka täna,
30 aastat peale esmatrükki.
Selle järg ja sissejuhatus, nagu Meri ise on nimetanud, “Hõbevalgem”
ilmus 1984. aastal. 15- aastase noormehena mäletan veel hästi
(räägitakse, et inimese noore ea mälu on vastupidavam) neid
diskussioone, mis puhkesid äsjailmunud raamatu üle.
Ja oli ka põhjust diskuteerida.
Meri tõi Saaremaa ja Eesti julgelt maailma kaardile. Julgemalt
kui oleks ehk võinud arvata. Seekord esimest korda ja seda meie
endi jaoks. Teist korda tegi ta seda juba presidendina ja siis
juba kogu maailmale. “ Mis parata, kõik uus ja võõras ärritab.
Harjumus on hirmus jõud. Mind näiteks häirib, et ikka veel
talume väärikate kannatajate poosis muinasjuttu
seitsmesaja-aastasest orjatööst. See häälestab passiivsusele,
nüristab peremehetunnet ja tõrjub meid eemale meie endi
ajaloost, “ andis Meri hinnangu neile, kes pessimistlikult
vaatasid tema lennukale fantaasiale. See väljaütlemine on “Hõbevalgemaga”
üheealine, võinuks aga olla ka täna. Ikka värske.
Meri raamatud on alati olnud reisikirjad. Reisikirjad olid ka
tema varasemad raamatud. Võrdselt ruumis ja ajas. Sageli rohkem
ajas kui ruumis. Kuidas suhestada aastaid ja kilomeetreid?
Reisikirjad on paratamatult faktiderohked ja kirjandusena just
mitte kõige kergemate killast. Dokumentaalne belletristika, nagu
autor ise ütleb.
Ma ei ole kusagilt leidnud vastust sellele, kuidas leidis Meri
enda jaoks Pythease, rohkem kui 2300 aastat tagasi reisinud
Kreeka geograafi. Aga eks leidis ta selle nii, nagu paljud teised
oma tegelased – ikka raamatust. Nendest, mida loetud, ja mitte
ainult loetud, vaid loetud rida-realt ja pliiatsiga
konspekteeritult. Ja seda sadade, tuhandete kaupa. Ainuüksi “Hõbevalgema”
kasutatud ja viidatud kirjanduse loetelu on 92 kirjet pikk. Üks
teos raamatu iga kahe lehekülje kohta. Ja palju veel loetlemata.
Jah, Pytheas võttis ette tolle aja kohta uskumatu reisi põhjaaladele.
Sellest sündis teos “Maailmamerest”, mis ei ole säilinud. Säilinud
on vaid otseselt viidatud ja oletuslikke tsitaate sellest
raamatust.
Meri otsib ja leiab seoseid, mis võivad tõendada, et Pythease
kirjeldatud Thule saar ja “koht, kus Päike heidab magama” võiks
olla Saaremaa ja Kaali järv.
Sõrves, Lülle külas seisavad metsarahus laevkalmed. Saarlasel
tasub neid vaatama minna. Kellel satelliitide järgi orienteeruv
GPS käepärast on, see otsigu neid põhjalaiusel 57?57,661´ ja
idapikkusel 22?02,014´. Need on saare vanimad laevad, vanemad,
kui Pythease avastusretk. Aga nad annavad ettekujutuse toonasest
laevast 800 aastat enne Kristust. See laev oli 7, 5 meetrit pikk.
Meie ütleks tänasel päeval selle kohta paat ja paat see oligi.
Suuruselt meile tuntud keskmine lappajaga. Aga tegumoelt hoopis
teistsugune – nahaga kaetud ja õmmeldud. Läänemere idakaldal
puupaate veel ei valmisatud.
Aga see oli meresõidu ülem piir toona ja siinkadis. Ning
ilmselt ka kaugemal. Suured, 24 meetrit pikad ja Atlandi ületamiseks
sobilikud viikingilaevad tulid üle 1000 aasta hiljem.
Vahemeres puust paate ja laevu tunti. Ehk tuli Pytheas meie randa
uudse laevaga, mis küttis ka varase rauaaja saarlaste meeli ja mõtteid.
Aga sama hästi võis ta kasutada põhjala kohalikku toodangut,
midagi vahepealset – õmmeldud puupaati. Kes teab?! Ja ehk
polegi see väga tähtis.
Nagu meresõidu koidikul tavaks, sõideti ettevaatlikult ja
vaikselt mööda rannikut. Ja mööda jõgesid. Läänemeres mööda
Rootsi kagurannikut kuni Ahvenamaani, edasi Porkkalast
Naissaareni ja sealt alla Saaremaale. Ikka nii, et maa silme eest
ei kaoks.
Fakte ja faktikesi, mis vähem või rohkem tõendavad, olgu, ütleme
annavad alust arvata, et Pytheas Saaremaal käis ja Kaali
meteoriidikraatrit kui päikesehauda väisas, on Lennart Meri
kogunud järjekindlalt ja saanud neid lõpuks terve salvetäie.
Seda meie rõõmuks, sest kui Thule on Saaremaa, siis on seda märgitud
400 aastat varem kui Eestit (Aesti, nagu Tacitus seda 98. aastal
nimetab).
Paljud seosed ja viited, mis Pythease märkmetest on läbi teiste
ja kolmandate isikute kirja panduna säilinud, on väga üldised.
Sellisest kaugest ajast on aga ka nii üldised tähelepanekud
nagu rannast korjatav merevaik, talvel jäätuv meri, kesksuve
valged ööd ja majades pekstav vili väga täpsed. Aga mis me räägime
nii kaugest ajast. Vaadake eelmisel aastal eesti keeles välja
antud Fernand Salentiny “Maadeavastaja” entüklopeedia lk
369, mida ilustab Abraham Orteliuse 1573. aastal välja antud
Euroopa kaardi koopia. Seal kaunistab mandri Eesti läänerannikut
Dagherort, tänapäeval tuntud kui Kõpu poolsaar. Kui palju
oleks Eesti osa kaart täpsem, kui keegi oleks Orteliusele toona
soovitanud mandri Eestist lahutada Hiiumaa! Aga see oli väike
viga.
“Hõbevalge” kirjutamise ajal arvati Kaali meteoriidi
langemise ajaks 400-900 aastat enne Kristust. Siis olnuks see
Pythease ja Asva linnuse elanike kaasajal. Ja kuigi hilisemad
uurimised peavad meteoriidi langemist märksa varasemaks, ei saa
see kuidagi kõigutada Meri toodud seoseid. Ka seda, et
meteoriidi langemisega kaasnenud katastroof on leidnud
kajastumist Eesti ja Soome ja ehk ka Rootsi rahvaluules.
“Surtsatas tulesädeke, kukkusi punakerake
looja loodulta kohalta, ilma Ukko annetulta
läbi taeva´a tasase kaudu ilmagi ilusa
läbi umbse suitsuaugu, kaudu kuiva harjapalgi
Tuuru uudeje tubaje Palvoise laetumaie.
Kalevala 47 runo
Nii elame me tänu Lennart Merile jätkuvalt legendide saarel.
“ Inimene sureb, kõduneb põrmuks, kasvab rohuks, sünnib
linnuks taeva all, astub vaikselt tagasi looduse lõputusse ringkäiku.
Inimese käsikiri paljuneb, pudeneb tsitaatideks, teiseneb pärimusteks,
võimendab või summutab nii lootusi kui ka ootusi, kuid sõna ei
teisene rohuks, sipelgaks ega linnuks, vaid jääb sõnaks. Sõna
võib kuluda ja sõna võib endale leida uue sisu. Kuid ta elu jätkub
ka pärast sõnaja surma ja teatud kombel elavad meie kõrval ja
meie sees kõik varem öeldud sõnad ….” Lennart Meri, “Hõbevalgem”
Jaanis Prii