Lennart Meri Saaremaa legend

“Ka luule on teaduslik fakt, sest teda on toitnud kogemus” Lennat Meri

Me mäletame Lennart Meri presidendina, kes armastas sageli käia Saaremaal ja tõi siia ka oma külalisi. Teame, et tema lemmikkohaks oli Kaali järv, millest ta on oma raamatutega loonud legendi. Nii et nüüd, kus Lennutaadu on läinud Toonela teele, elab edasi kaks legendi – legend arukast, ekstravagantsest ja ettearvamatust presidendist, kelle ütlemistest on saanud kõnekäänud ja legend tema loodud Thulest ja Kaalist. Need kõnekäänud ja ütlemised hakkvad elama oma elu ja kuigi uued põlvkonnad ei pruugi isegi mäletada, kes ütles kunagi “ Eestile on kombeks üks president korraga” või “tule taevas appi”, siis see ei vähenda selle mälestuse väärtust. Ja paljud mäletavad.
Legend Thulest ja Kaalist elab edasi kirjaduses. Lennart Meri raamatuid loetakse edasi ja need jäävad verivärsketeks ka sajandite pärast. Nii nagu “Hõbevalge” on sama haljas ka täna, 30 aastat peale esmatrükki.
Selle järg ja sissejuhatus, nagu Meri ise on nimetanud, “Hõbevalgem” ilmus 1984. aastal. 15- aastase noormehena mäletan veel hästi (räägitakse, et inimese noore ea mälu on vastupidavam) neid diskussioone, mis puhkesid äsjailmunud raamatu üle.
Ja oli ka põhjust diskuteerida.
Meri tõi Saaremaa ja Eesti julgelt maailma kaardile. Julgemalt kui oleks ehk võinud arvata. Seekord esimest korda ja seda meie endi jaoks. Teist korda tegi ta seda juba presidendina ja siis juba kogu maailmale. “ Mis parata, kõik uus ja võõras ärritab. Harjumus on hirmus jõud. Mind näiteks häirib, et ikka veel talume väärikate kannatajate poosis muinasjuttu seitsmesaja-aastasest orjatööst. See häälestab passiivsusele, nüristab peremehetunnet ja tõrjub meid eemale meie endi ajaloost, “ andis Meri hinnangu neile, kes pessimistlikult vaatasid tema lennukale fantaasiale. See väljaütlemine on “Hõbevalgemaga” üheealine, võinuks aga olla ka täna. Ikka värske.
Meri raamatud on alati olnud reisikirjad. Reisikirjad olid ka tema varasemad raamatud. Võrdselt ruumis ja ajas. Sageli rohkem ajas kui ruumis. Kuidas suhestada aastaid ja kilomeetreid?
Reisikirjad on paratamatult faktiderohked ja kirjandusena just mitte kõige kergemate killast. Dokumentaalne belletristika, nagu autor ise ütleb.
Ma ei ole kusagilt leidnud vastust sellele, kuidas leidis Meri enda jaoks Pythease, rohkem kui 2300 aastat tagasi reisinud Kreeka geograafi. Aga eks leidis ta selle nii, nagu paljud teised oma tegelased – ikka raamatust. Nendest, mida loetud, ja mitte ainult loetud, vaid loetud rida-realt ja pliiatsiga konspekteeritult. Ja seda sadade, tuhandete kaupa. Ainuüksi “Hõbevalgema” kasutatud ja viidatud kirjanduse loetelu on 92 kirjet pikk. Üks teos raamatu iga kahe lehekülje kohta. Ja palju veel loetlemata.
Jah, Pytheas võttis ette tolle aja kohta uskumatu reisi põhjaaladele. Sellest sündis teos “Maailmamerest”, mis ei ole säilinud. Säilinud on vaid otseselt viidatud ja oletuslikke tsitaate sellest raamatust.
Meri otsib ja leiab seoseid, mis võivad tõendada, et Pythease kirjeldatud Thule saar ja “koht, kus Päike heidab magama” võiks olla Saaremaa ja Kaali järv.
Sõrves, Lülle külas seisavad metsarahus laevkalmed. Saarlasel tasub neid vaatama minna. Kellel satelliitide järgi orienteeruv GPS käepärast on, see otsigu neid põhjalaiusel 57?57,661´ ja idapikkusel 22?02,014´. Need on saare vanimad laevad, vanemad, kui Pythease avastusretk. Aga nad annavad ettekujutuse toonasest laevast 800 aastat enne Kristust. See laev oli 7, 5 meetrit pikk. Meie ütleks tänasel päeval selle kohta paat ja paat see oligi. Suuruselt meile tuntud keskmine lappajaga. Aga tegumoelt hoopis teistsugune – nahaga kaetud ja õmmeldud. Läänemere idakaldal puupaate veel ei valmisatud.
Aga see oli meresõidu ülem piir toona ja siinkadis. Ning ilmselt ka kaugemal. Suured, 24 meetrit pikad ja Atlandi ületamiseks sobilikud viikingilaevad tulid üle 1000 aasta hiljem.
Vahemeres puust paate ja laevu tunti. Ehk tuli Pytheas meie randa uudse laevaga, mis küttis ka varase rauaaja saarlaste meeli ja mõtteid. Aga sama hästi võis ta kasutada põhjala kohalikku toodangut, midagi vahepealset – õmmeldud puupaati. Kes teab?! Ja ehk polegi see väga tähtis.
Nagu meresõidu koidikul tavaks, sõideti ettevaatlikult ja vaikselt mööda rannikut. Ja mööda jõgesid. Läänemeres mööda Rootsi kagurannikut kuni Ahvenamaani, edasi Porkkalast Naissaareni ja sealt alla Saaremaale. Ikka nii, et maa silme eest ei kaoks.
Fakte ja faktikesi, mis vähem või rohkem tõendavad, olgu, ütleme annavad alust arvata, et Pytheas Saaremaal käis ja Kaali meteoriidikraatrit kui päikesehauda väisas, on Lennart Meri kogunud järjekindlalt ja saanud neid lõpuks terve salvetäie.
Seda meie rõõmuks, sest kui Thule on Saaremaa, siis on seda märgitud 400 aastat varem kui Eestit (Aesti, nagu Tacitus seda 98. aastal nimetab).

Paljud seosed ja viited, mis Pythease märkmetest on läbi teiste ja kolmandate isikute kirja panduna säilinud, on väga üldised. Sellisest kaugest ajast on aga ka nii üldised tähelepanekud nagu rannast korjatav merevaik, talvel jäätuv meri, kesksuve valged ööd ja majades pekstav vili väga täpsed. Aga mis me räägime nii kaugest ajast. Vaadake eelmisel aastal eesti keeles välja antud Fernand Salentiny “Maadeavastaja” entüklopeedia lk 369, mida ilustab Abraham Orteliuse 1573. aastal välja antud Euroopa kaardi koopia. Seal kaunistab mandri Eesti läänerannikut Dagherort, tänapäeval tuntud kui Kõpu poolsaar. Kui palju oleks Eesti osa kaart täpsem, kui keegi oleks Orteliusele toona soovitanud mandri Eestist lahutada Hiiumaa! Aga see oli väike viga.

“Hõbevalge” kirjutamise ajal arvati Kaali meteoriidi langemise ajaks 400-900 aastat enne Kristust. Siis olnuks see Pythease ja Asva linnuse elanike kaasajal. Ja kuigi hilisemad uurimised peavad meteoriidi langemist märksa varasemaks, ei saa see kuidagi kõigutada Meri toodud seoseid. Ka seda, et meteoriidi langemisega kaasnenud katastroof on leidnud kajastumist Eesti ja Soome ja ehk ka Rootsi rahvaluules.
“Surtsatas tulesädeke, kukkusi punakerake
looja loodulta kohalta, ilma Ukko annetulta
läbi taeva´a tasase kaudu ilmagi ilusa
läbi umbse suitsuaugu, kaudu kuiva harjapalgi
Tuuru uudeje tubaje Palvoise laetumaie.
Kalevala 47 runo
Nii elame me tänu Lennart Merile jätkuvalt legendide saarel.

“ Inimene sureb, kõduneb põrmuks, kasvab rohuks, sünnib linnuks taeva all, astub vaikselt tagasi looduse lõputusse ringkäiku. Inimese käsikiri paljuneb, pudeneb tsitaatideks, teiseneb pärimusteks, võimendab või summutab nii lootusi kui ka ootusi, kuid sõna ei teisene rohuks, sipelgaks ega linnuks, vaid jääb sõnaks. Sõna võib kuluda ja sõna võib endale leida uue sisu. Kuid ta elu jätkub ka pärast sõnaja surma ja teatud kombel elavad meie kõrval ja meie sees kõik varem öeldud sõnad ….” Lennart Meri, “Hõbevalgem”


Jaanis Prii