Kus lõpeb liberalism ja algab libertinism?

Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb, et kõigi jaoks kehtib sõnavabadus ja tsensuuri ei ole. Mõningase piirangu seab absoluutsele vabadusele end väljendada vaid piirang, mille kohaselt kirjapandu, joonistatu või väljaöeldu ei tohi solvata teist inimest või inimeste gruppi.
Liberaalne suhtumine kõigesse, ka sellesse, mis minevikus, olgu siis varasemas pseudosotsialistlikus või hilisemas rahvuslik-eetilises ühiskonnas taunimist vääris, tekitab madalama valulävega inimestes küsimuse, kas liigne demokraatia ei ole mitte liiast.
Olgu siin näiteks “Kunstisuve” vabameelsete noorte kunstnike väljapanek Kuressaare kultuurikeskuses või veel enam väljakutsuv näitus Tartu Chaplini Keskuses.
Siin võiks õieti küsida, kas tegu on üldsegi demokraatiat puudutava küsimusega.
Demokraatia, kreekakeelse päritoluga demos-rahvas ja kratos-võim, väljendab siiski vaid seda, kellele kuulub riigis võim. Et see ei kuulu isevalitsejale, ühele kitsale kildkonnale vaid rahvale. Meil, Eesti verisoonis, muidugi esindusdemokraatia kujul. Rahvaesindus kirjutas põhiseadusesse trüki ja sõnavabaduse. Pigem Prantsuse revolutsioonist alguse saanud tava kohaselt kui põlveotsas sepistades.
Üldjoontes mahub selline ideoloogia liberalismi ehk vabaduse mõiste piiridesse.
Seadusandlikult määratletakse liberalismi äärmuslik piir ära pornograafia mõistega. Pornograafilise sisuga kirjandust ei tohi küll avalikult eksponeerida, kuid nende tootmist ja müüki ei piira keegi.
Erinevalt liberaalsest seadusandlusest, kus sageli konkreetsest seisukohast kõrvale püütakse hiilida, on kirikul moraali ja amoraalsuse küsimuses kindel ja selge seisukoht – vähemalt esmapilgul vaadelduna.
Tegelikult on asi siiski märksa keerulisem. Luterlik maailmakäsitlus kontsentreerib tähelepanu eelkõige isiku ja Jumala vahekorrale. Ühiskondlik suhtumine areneb välja üksikisiku enda suhtumisest. See on aga oma vaatenurgast lähtuvalt märksa liberaalsem.
Luterlase jaoks ei ole küsimus mitte selles, kas on moraalne maalida sellist või teistsugust pilti või kirjutada nii või naasugust luulet, vaid see, miks konkreetne autor selle teose lõi ja mida vaataja-lugeja asjast arvab. Põhimõtteliselt piisab siin vaid vaatajapoolsest hukkamõistust, et moraal taas jalule seada.
Katoliiklikus maailmas läheb kirik sageli teist teed. Märksa ühiskonnakesksem katoliku kirik püüab säästa vaatajat taunimisväärsest teosest ja võtab eitava seisukoha vaataja enda asemel.
Eesti luterlik kirik tundub otsivat parimat teed moraaliprobleemide lahendamisel. Kirikujuhid hoiatavad väga sageli meid üha leviva kombelõtvuse eest. Paraku kui püüda ka kriitiline olla, mis tänapäeval ühe kirjatüki juures lausa kombekohane on, piirdutakse kiriku poolt avalikult tauniva seisukohaga. Puudub sisuline arutelu selle üle, kus kulgeb liberalismi ja libertinismi (vanas mõistes liiderlikkuse), lubatu ja lubamatu piir kaasaegses ühiskonnas.
Kui omaaegne Euroopa ja ka Eesti arutas tuliselt, kas püksid ja mini on naisterahva juures eetiline, siis täna minnakse hiilivalt mööda märksa suurematest küsimustest.
Kirikule oleks kasulik probleemist rääkida rohkem arutlevas laadis. Kas siis luterlikult- kuidas inimesed peaksid moraaliküsimusutesse suhtuma kui nad satuvad nägema või kuulma midagi, mis tundub piiriületamisena või siis katoliiklikult- kas ühiskond peaks täpsustama lubatu ja lubamatu piire?

Jaanis Prii
juuli 1998