Meie lapsed tasuvad meie võlad
ehk ühe harjumspärase mõtteviisi lõpp

Epiloog Kuressaare turul

Turg on traditsiooniliselt koht, kus kõiki maailma asju arutatakse. Kuressaare viimase aja kombe kohaselt jõuab killuke nendest aruteludest leheveergudelegi.
Sestap alustangi ühest vestlusest, kus kaks vanaprouat arutasid, kas see suur veeuputus, mis hiljuti Euroopas maad võttis, tähendab ehk viimsepäeva tulekut. Hull asi igatahes.
Üleujutusi on viimasel ajal mujalgi olnud. Seekordne õnnetus tabab meid aga oma kodumandril ja seda vaid paaritunnise lennureisi kaugusel.
“No ja see põud meil siin. Küllap looduses peab ikka tasakaal olema, et meil siin põud ja neil seal uputab,” võttis vanaproua arutelu elutargalt kokku.

Energia jäävuse seadus

Viimasel ajal üha süvenevad üleujutused, põuad ja orkaanid tähistavad juurdunud mõtteviisi pankrotti.
Inimene tunneb loodust ja selle seadusi piisavalt hästi, et mõista – looduselt ei saa lõputult võtta.
Olgu energia jäävuse seadus või Eesti talupoja rahvatarkus põllu narrimise kohta, looduses kehtivad seadused töötavad.
Põllu narrimine annab endast tunda juba järgmisel aastal. Mida mastaapsemad protsessid, seda aeglasemalt toimib põhjus-tagajärg ahel. Kuid seda suuremad ja tuntavamad on ka tagajärjed.

Majanduslik mõõde

Elame turumajanduses ja meie elu määravad majandusreeglid. Üldjoontes toimuvad siingi loodusseadused. Pank, kus raha vaid välja voolab, lõpetab pankrotiga.
Tahaks tõdeda, et kogu tsivilisatsiooni olemasolu vältel on inimkond looduselt ainult võtnud. Mida aeg edasi, seda rohkem võtame. Siiski peaks siin tegema möönduse.
Olid ajad, kus inimene sõltus loodusest märksa rohkem. Väikeses süsteemis nagu põld - põlluharija, mets – jahimees, meri – kalur oli põhjuse ja tagajärje seos hästi tuntav ja loodusseadusega arvestati.
Täna ei ole selline seos enam nii otseselt tuntav ja tekib ahvatlus reeglid unustada.
Paar viimast sajandit on mängitud valede mängureeglite järgi. Esialgu teadmatusest, hiljem kasuahnusest. Harjutud elustandardist on raske korrektuure teha.
Loodus ei taha meilt midagi võimatut. Paljude meie kapriisidega saab ta ise hakkama.
Tasakaalust viib süsteemi välja meie tohutu energiakasutus.

Teadlased hoiatavad

Kesk Euroopat tabanud uputuse ajal võis tähelepanelikum uudistekuulaja panna tähele, et ÜRO Keskkonnaprogramm tegi jõulise avalduse, kus seostas toimunud üleujutusi otseselt suurriikide vastutustundetu kasvuhoonegaaside, eelkõige CO2 tootmisega. Täpselt samal päeval levitati ka informatsiooni selle kohta, et Tartu Ülikooli teadlaste hinnangul asub Eesti enim kliimamuutustest puudutatud piirkonnas.
Seda, et maailmas paisatakse aastas õhku miljardeid tonne süsihappegaase ja et see hakkab kord kliimat ja meie elu - olu mõjutama on teadlased jutustanud ammu. Ainult et enne käegakatsutavate tagajärgede ilmnemist oli raske tõestada, et protsess otseselt kliimat mõjutab.

Probleemi tunnistatakse

Esimene tõsisem katse seada ülemaailmse katastroofi saabumisele piirid, leidis aset kümme aastat tagasi Rio de Janeiros, kus toimunud ÜRO Keskkonna- ja Arengukonverentsil võeti vastu ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon. Konventsiooni põhieesmärk oli stabiliseerida kasvuhoonegaaside kontsentratsioon atmosfääris aastaks 2000 1990. aasta tasemel. Selleks määrab konventsioon osalistele kohustused kliima edasise muutumise vältimiseks ja konkreetsed meetmed seatud eesmärgi saavutamiseks.
Konkreetsed eesmärgid selleks määratleti 1997. aasta detsembris Jaapani linnas Kyotos toimunud konventsiooni osaliste kolmandal konverentsil, mil võeti vastu Kyoto protokoll. Sellega kohustusid liitunud riigid vähendama oma kasvuhoonegaaside “tootmist” teatud tasemeni. Paraku ei ole asjaga kaasa läinud kõige jõulisem saastaja USA, kelle õlule langeb ligi 1/3 kogu kasvuhoonegaaside koguhulgast.

Millal maksame võetud laenu?

Ilmselgelt ei lase loodus end lõputult lüpsta. Inimese röövellik käitumine maksab end kätte ja selle tagajärjed kajastuvad juba igapäevastes uudistes.
Looduselt võetud tasuta energiat nafta, söe ja muude fossiilsete kandjate näol tuleb tagasi maksta. Juba ammu peaksid arenenud riikide väljadel tiirlema tuulegeneraatorid, katustel helklema päikesepatareid ja kogu energia tootmine olema välja vahetatud uue põlvkonna rohelise energia poolt. Teine, ebamugavam võimalus on muuta oma tarbimisharjumusi – säästa energiat.
Paraku edeneb asi visalt. Visalt seepärast, et hinnad on paigast ära.
Peame taas tulema selle juurde, et tasuta laenu pole olemas. Kuna kehtiv maailmamajandus seda energia osas ei tunnista, on roheline energia kallis. Kallis seetõttu, et roheline energia maksab oma õiget hinda, fossiilne energia valitseb turul alla omahinna. Viimase hind ei sisalda loodusele makstavat lõivu. Õigemini ta sisaldab, kuid ainult väikest osa. Kunagi tuleb see lõiv siiski maksta. Paraku jääb see meie laste ja lastelaste õlgadele.
Suve hakul avaldati ajalehes “Äripäev” kirjutis “Seadus ohustab rohelist energiat” . Alternatiivenergeetika entusiastide hinnangul piirab elektrituruseaduse eelnõu loodussõbraliku energeetika arengut. “Seaduseelnõu koostajate sõnul pole alternatiivenergeetika järsk kasv tarbija huvides, seisab loo esireas.
See on ilmekas näide kehtivate turureeglite vildakusest. Muidugi oleme huvitatud, et elektri hind oleks võimalikult odav ja nii anname oma panuse üleujutustele.

Kuni pimesikutamine jätkub

Eesti pangahärrad on tunnistanud, et roheline energia muutub meie maal tasuvaks alles peale tõsisemat kütuse hinnatõusu. Viimase võib tuua kaasa suurem sõda või katastroof naftariikides.
See on karm reaalsus. Kuni tasakaalu pole saavutatud, protsessid jätkuvad. Ja isegi siis, kui suudaksime valdava osa energiast muuta loodussõbralikuks, ei tähenda see kohest kliimamuutuste peatumist – üleujutused, laastavad tormid ja põuad jätkuvad veel tükk aega.
Paraku erilist valikuvabadust ei ole – kas revolutsioon energiaturul või globaalne katastroof. Kas peale jääb raha või mõistuse hääl?

Muudatused on valulikud

Kõik suured muudatused ühiskonnas on valulikud. Esialgu valitseb ideoloogiline vastasseis konservatiivsete vanameelsete ja planeedi tuleviku eest vastutust tundvate uuendusmeelsete vahel. Kuna palju aega on kaotatud ja muudatused peavad toimuma nüüd juba üsna kiiresti, on oodata vastasseisu tugevnemist. Energiaturu ümberjagamine puudutab valusalt naftat eksportivaid riike, kelledest paljud on Araabiamaad. See süvendab omakorda juba ajalooliselt väljakujunenud usulisel põhjal tuginevat erimeelsust.
Enne kui asi rahvusvaheliselt teravaks läheb, on karta “kodusõda” tööstusriikides.
Loodetavasti peab demokraatia vastu ja leitakse mehhanismid, mis tasakaalu kehtestavad.

Riigi roll on möödapääsmatu

Turumajandus on oma mitme sajandi pikkuse ajaloo vältel end õigustanud. Ta suudab inimest piisavalt tööle motiveerida, mis on süsteemi suurim eelis. Siiski ei suuda turumajandus lahendada kõiki probleeme. Sajand tagasi mõistis suur osa arenenud maailmast, et sotsiaalne ebavõrdsus lõheneb liiga suureks ja ilma riigi vahelesegamiseta muutub olukord talumatuks. Probleemile otsiti lahendust kahel viisil – kogu majanduse allutamine riigi terrorile (bolševism) või riigi osaline vahelesegamine maksusüsteemi ja sotsiaalprogrammi näol (sotsiaaldemokraatia). Viimane on oma elujõudu õigustanud.
Ilma riigi vahelesegamiseta ei õnnestu panna maksma ka energeetilist õiglust.
Vähemalt esialgu peaks riik fossiilkütuste kasutamist maksustama ja toetama rohelist energiat, eesmärgiga tasakaalustada hinnad. Hiljem tekib juba piisavalt rohelise energia magnaate ja tuulešeike, kes oma õiguste eest ka ise seista suudavad.

Iga rohulible on väärtus

Kuna keskkond ootab märksa jõulisemat sekkumist, tulem oma õige väärtus kehtestada ka igale rohelisele maalapikesele.
Inimese poolt ehitiste ja rajatiste poolt kasutatav maa vajab maksustamist kui kasutatud ressurss. Metsa ja muu loodusliku kooslusega kaetud maa peaks olema aga märgatavalt soodsam. Radikaalseim lähenemine taotleb “rohelisele maale” pealemaksmist.
Selline maksusüsteem ei toimi ainult ühe riigi piires. Kui süsteemi rakendaks vähemalt kogu Euroopa Liit, siis Eestil oleks siin esialgu palju võita.

Pankrotivolinike koosolek mustal mandril
Mõned päevad tagasi lõppes Johannesburgis ÜRO esinduslik keskkonnakonverents.
Tulemus, nagu oodata võis, on kasin. Positiivse uudisena kõlas Venemaa lubadus Kyoto protokolli peatse heakskiitmise kohta.
USA vastuseis jäi aga murdumatuks.
Nii võib kriitilisema meelega vaatleja üritust ennast moraalselt pankrotistunuks lugeda.
Tänaseks on Kesk- Euroopas üleujutused taandunud ja meilgi esimesed vihmapiisad langenud ja võiks jälle rahulikult edasi elada.
Paraku ootab keskkond muutust meie mõtteviisis ja tegudes ja küllap ta seda taas meelde tuletab.

Jaanis Prii

06.sept 2002