Kümme aastat Püha koguduses
Sel aastal on Püha koguduse lehe läbivaks teemaks kümme
aastat. Üsna mitu kirjutist vaatavad kümne aasta tagusesse lähiminevikku.
Eks ole selle põhjuseks see, et augustis saab kümme aastat
taastatud Eesti riiki.
Mõtlesin siinkohal panna kirja omagi mõtteid, mis seotud kümne
aastaga Püha koguduses ja selle nõukogu ja juhatuse liikmena.
Meenutustes on võimalik tugineda kirjapandud faktidele, või
siis hoopis emotsionaalsetele meenutustele. Viimased ei pruugi
olla täpsed, kuid annavad paremini edasi inimlikku ajatunnetust.
Kirik ja kogudus on minu jaoks millegi püsiva ja igavese võrdkujuks.
Küllap seepärast tundub kümme aastat selle aja mõõdupuu kõrval
ülimalt lühikese ajana.
Mured ja rõõmud kümme aastat tagasi ja täna on ikka ühesugused.
Mitmed traditsioonid ja ettevõtmised, mis täna siin nimepäevalgi
kinnitust leiavad, said oma näo just siis. Just oma näo, mitte
alguse. Algus ulatub eelmise iseseisvuse aega.
Püha koguduse areng nii hingelises kui välimises mastaabis on
olnud stabiilne seetõttu, et meil on olnud üks tubli õpetaja,
kes noore mehena kohale tulnuna on Pühas püsima jäänud.
Selliseid kogudusi, kus õpetaja nii pikka aega paigas, on
Saaremaal vähe.
Minagi sattusin koguduse valitavasse organisse esimest korda tänu
Anti Toplaane ärgitusele. Oli see nüüd esimesel või teisel
kohtumisel, kui Anti ütles, et koguduses kohe valimised tulemas
ja kandideeri. Nii see läkski.
Juhatuse esimees oli toona Jaanus Sall.
Uues olukorras ootas kogudust uus tegevusmaa. Toona oli koguduse
käsutuses ainult väike maja ja kirik. Väike maja, mis täna
koguduse külalismaja ülesandeid teenib, oli veel hiljuti olnud
ka õpetaja Mart Salumäe töö- ja elukohaks. Hiljuti oli osa
pastoraadist saanud uue õpetaja käsutusse ja seda ootas remont.
Rahaga on alati nii, et seda on vähe või pole üldse. Seetõttu
on kogudus oma kinnisvara korrastanud jupi kaupa. Pole siis ime,
et täna, kümme aastat hiljem, on pastoraadis ikka veel asju,
mis kätt külge tahavad.
Tõde tunnistades on sõpruskoguduste abi meie koguduse
materiaalse poole ülesse ehitamisel suur. Kui need abisaadetised
ükskord kokku arvata, siis … tõdeme, et veri on tõesti
paksem kui vesi.
Kümme aastat tagasi olid esimesed kontaktid meie põhjanaabritega
juba sisse seatud.
Lisaks Anti Toplaane heale Soome tunnetusele aitas südamlikke
sidemeid luua ka Jaanus Salli talunikutaust. Oli ta ju üks
esimestest talu taastajatest meie kihelkonnas. Soome sõpruskoguduse
liikmed olid aga valdavalt maaviljelejad. Nii et kui Püha
koguduse delegatsioon Kiukaisesse jõudis, olid kohalikud
talupidajad vastas ja meid viidi laiali, kes lehmafarmerite, kes
seakasvatajate juurde ööbima.
Nii jõudis Saaremaale mõnigi külvik või kaaruti.
Kui Püha kogudusel oleks oma teeneterist, siis selle esimeseks
laureaadiks pakuksin välja Vambola Naagli. Kes Pühas Vambolat
ei teaks? Mina olin põlvepikkune poisike, kui Vambola juba Pühas
jutlustamas käis ja nüüdki aitab ta vahel hädast välja.
Inimesena on tema maamehelikult muhe ellusuhtumine see, mida
annab täna tikutulega otsida.
Ka kümme aastat tagasi oli Vambola see, kellelt tarka nõu küsida
võis. “ Oh, mis nüüd mina, aga seda on ikka nii ja naamoodi
tehtud,” kõlas Vambola tagasihoidlik, kuid kogemustest tulvil
vastus.
Nimepäeval on ikka konverentsi peetud ja suppi söödud.
Need kaks ja loomulikult pidulik jumalateenistus on saanud selle
päeva traditsiooniks. Konverentsil on külalisena kohal käinud
nii poliitikuid kui ka kirikutegelasi. Esialgu sai neid
konverentse nimetatud ajalookonverentsideks, kuid kaua sa selles
ajaloos ikka ainult tuhnid. Nüüd vaadatakse seal ka ettepoole.
Aastast aastasse on pannud muhelema olukord, kus koguduse juhatus
pikalt ja laialt arutab, millist suppi, kui palju ja kus nimepäevaks
keeta. Viimati avaldati arvamust, et osa rahvast tuleb linnast Pühasse
ainuüksi supi pärast. No kuulus supp see siis. Lausa Püha
rahvustoit.
Mõned “eestiaegsed” traditsioonid ei taha aga taastuda ja vägisi
seda ei teegi. Nii sai aastaid tagasi proovitud käima lükata
nimepäeva laata. Paraku aga tulemusteta. Aeg, mil inimesed ise
oma käsitööd või küpsetisi laadale toovad, on lihtsalt ümber.
Kiri varjupoolel
Mitmedki inimesed on öelnud, et teete te mis teete, kirikuhoone
ise on ikka selline nagu ta on - seinad rohelised, pingid nagu õrred.
Päris tähelepanuta pole kirik kindlasti jäänud. Seal on
tehtud ja toimetatud tasapisi, nagu mujalgi. Kiriku sisemuse
kapitaalsem remont on ikka selle va krabiseva pärast oma aega
ootamas. Küll on aga olnud sihikindel poliitika selles, et
kogudusel peab olema oma talvekirik. Tee mis tahad, kirikut
talvel soojaks ei küta. Kes mäletab ehk aastaid rõdu
kaunistanud plekktoru ja soojamasinat seina taga, see teab seda
isegi. Tänaseks on need püüdlused minevik. Talvekirik on aga
reaalsus.
Viimase kümnendi jooksul on remonditud kiriku käärkambrit. Oli
isegi ju üksvahe aeg, mil käärkambrit elektriradiaatoriga köeti
ja seda nii talvekirikuna kasutati. Restaureeritud on aknad,
pandud sisse korralik valgustus ja nüüd lõpuks jõudis ring ka
osa katuse kätte.
Muinsuse restaureerijad on lähtunud põhimõttest, et kui otse
sisse ei saja ja ära ei lagune, siis las ootab. Nii on oodanudki
ja mitmed asjad ootavad vist veel päris kaua.
Siit moraal, kui sa ise ei tee, siis riigi peale ära looda.
Jah, nii kümme aastat tagasi kui ka täna võiks unistada
kirikust, mis on köetav, mugavate istmetega, igati korras ja särav
nagu pühademuna. Nagu paljud Soome sõpruskogudused.
Küll see aeg ka kunagi tuleb, aga kas me sellest tänasest õnnelikumad
oleme ?
Jaanis Prii
18.Juuli 2001