Kümme aastat Püha koguduses


Sel aastal on Püha koguduse lehe läbivaks teemaks kümme aastat. Üsna mitu kirjutist vaatavad kümne aasta tagusesse lähiminevikku. Eks ole selle põhjuseks see, et augustis saab kümme aastat taastatud Eesti riiki.
Mõtlesin siinkohal panna kirja omagi mõtteid, mis seotud kümne aastaga Püha koguduses ja selle nõukogu ja juhatuse liikmena.
Meenutustes on võimalik tugineda kirjapandud faktidele, või siis hoopis emotsionaalsetele meenutustele. Viimased ei pruugi olla täpsed, kuid annavad paremini edasi inimlikku ajatunnetust.
Kirik ja kogudus on minu jaoks millegi püsiva ja igavese võrdkujuks. Küllap seepärast tundub kümme aastat selle aja mõõdupuu kõrval ülimalt lühikese ajana.
Mured ja rõõmud kümme aastat tagasi ja täna on ikka ühesugused. Mitmed traditsioonid ja ettevõtmised, mis täna siin nimepäevalgi kinnitust leiavad, said oma näo just siis. Just oma näo, mitte alguse. Algus ulatub eelmise iseseisvuse aega.
Püha koguduse areng nii hingelises kui välimises mastaabis on olnud stabiilne seetõttu, et meil on olnud üks tubli õpetaja, kes noore mehena kohale tulnuna on Pühas püsima jäänud. Selliseid kogudusi, kus õpetaja nii pikka aega paigas, on Saaremaal vähe.
Minagi sattusin koguduse valitavasse organisse esimest korda tänu Anti Toplaane ärgitusele. Oli see nüüd esimesel või teisel kohtumisel, kui Anti ütles, et koguduses kohe valimised tulemas ja kandideeri. Nii see läkski.
Juhatuse esimees oli toona Jaanus Sall.
Uues olukorras ootas kogudust uus tegevusmaa. Toona oli koguduse käsutuses ainult väike maja ja kirik. Väike maja, mis täna koguduse külalismaja ülesandeid teenib, oli veel hiljuti olnud ka õpetaja Mart Salumäe töö- ja elukohaks. Hiljuti oli osa pastoraadist saanud uue õpetaja käsutusse ja seda ootas remont. Rahaga on alati nii, et seda on vähe või pole üldse. Seetõttu on kogudus oma kinnisvara korrastanud jupi kaupa. Pole siis ime, et täna, kümme aastat hiljem, on pastoraadis ikka veel asju, mis kätt külge tahavad.
Tõde tunnistades on sõpruskoguduste abi meie koguduse materiaalse poole ülesse ehitamisel suur. Kui need abisaadetised ükskord kokku arvata, siis … tõdeme, et veri on tõesti paksem kui vesi.
Kümme aastat tagasi olid esimesed kontaktid meie põhjanaabritega juba sisse seatud.
Lisaks Anti Toplaane heale Soome tunnetusele aitas südamlikke sidemeid luua ka Jaanus Salli talunikutaust. Oli ta ju üks esimestest talu taastajatest meie kihelkonnas. Soome sõpruskoguduse liikmed olid aga valdavalt maaviljelejad. Nii et kui Püha koguduse delegatsioon Kiukaisesse jõudis, olid kohalikud talupidajad vastas ja meid viidi laiali, kes lehmafarmerite, kes seakasvatajate juurde ööbima.
Nii jõudis Saaremaale mõnigi külvik või kaaruti.
Kui Püha kogudusel oleks oma teeneterist, siis selle esimeseks laureaadiks pakuksin välja Vambola Naagli. Kes Pühas Vambolat ei teaks? Mina olin põlvepikkune poisike, kui Vambola juba Pühas jutlustamas käis ja nüüdki aitab ta vahel hädast välja. Inimesena on tema maamehelikult muhe ellusuhtumine see, mida annab täna tikutulega otsida.
Ka kümme aastat tagasi oli Vambola see, kellelt tarka nõu küsida võis. “ Oh, mis nüüd mina, aga seda on ikka nii ja naamoodi tehtud,” kõlas Vambola tagasihoidlik, kuid kogemustest tulvil vastus.
Nimepäeval on ikka konverentsi peetud ja suppi söödud.
Need kaks ja loomulikult pidulik jumalateenistus on saanud selle päeva traditsiooniks. Konverentsil on külalisena kohal käinud nii poliitikuid kui ka kirikutegelasi. Esialgu sai neid konverentse nimetatud ajalookonverentsideks, kuid kaua sa selles ajaloos ikka ainult tuhnid. Nüüd vaadatakse seal ka ettepoole.
Aastast aastasse on pannud muhelema olukord, kus koguduse juhatus pikalt ja laialt arutab, millist suppi, kui palju ja kus nimepäevaks keeta. Viimati avaldati arvamust, et osa rahvast tuleb linnast Pühasse ainuüksi supi pärast. No kuulus supp see siis. Lausa Püha rahvustoit.
Mõned “eestiaegsed” traditsioonid ei taha aga taastuda ja vägisi seda ei teegi. Nii sai aastaid tagasi proovitud käima lükata nimepäeva laata. Paraku aga tulemusteta. Aeg, mil inimesed ise oma käsitööd või küpsetisi laadale toovad, on lihtsalt ümber.
Kiri varjupoolel
Mitmedki inimesed on öelnud, et teete te mis teete, kirikuhoone ise on ikka selline nagu ta on - seinad rohelised, pingid nagu õrred.
Päris tähelepanuta pole kirik kindlasti jäänud. Seal on tehtud ja toimetatud tasapisi, nagu mujalgi. Kiriku sisemuse kapitaalsem remont on ikka selle va krabiseva pärast oma aega ootamas. Küll on aga olnud sihikindel poliitika selles, et kogudusel peab olema oma talvekirik. Tee mis tahad, kirikut talvel soojaks ei küta. Kes mäletab ehk aastaid rõdu kaunistanud plekktoru ja soojamasinat seina taga, see teab seda isegi. Tänaseks on need püüdlused minevik. Talvekirik on aga reaalsus.
Viimase kümnendi jooksul on remonditud kiriku käärkambrit. Oli isegi ju üksvahe aeg, mil käärkambrit elektriradiaatoriga köeti ja seda nii talvekirikuna kasutati. Restaureeritud on aknad, pandud sisse korralik valgustus ja nüüd lõpuks jõudis ring ka osa katuse kätte.
Muinsuse restaureerijad on lähtunud põhimõttest, et kui otse sisse ei saja ja ära ei lagune, siis las ootab. Nii on oodanudki ja mitmed asjad ootavad vist veel päris kaua.
Siit moraal, kui sa ise ei tee, siis riigi peale ära looda.
Jah, nii kümme aastat tagasi kui ka täna võiks unistada kirikust, mis on köetav, mugavate istmetega, igati korras ja särav nagu pühademuna. Nagu paljud Soome sõpruskogudused.
Küll see aeg ka kunagi tuleb, aga kas me sellest tänasest õnnelikumad oleme ?


Jaanis Prii
18.Juuli 2001